EELLUGU

Noh seda peatükki võiks alustada nii, et meil läks Koolitantsu maakondlikus voorus, mis toimus 10. märtsil 2012 Kärdla Kultuurikeskuses, ülihästi. Kui 27. veebruaril tulemused tulid, siis oli rõõmu kui palju, aga ka natuke segadust ja muret. Pääsesime edasi nelja tantsuga. Tt-stuudio I rühm tantsuga „Kes nad on?”, Tt-stuudio II rühma tantsuga „Hunt Kriimsilma 7 ametit”, Tt-stuudio IV rühm alias Kiisud tantsuga „ÖÖ ehk kuu unistus” ja Tt-stuudio V rühm alias Minnid-Mannid tantsuga „Heliredel. Kokku 58 last.

Rääkisin meie murest Koolitantsu meeskonnale juba Hiiumaa. Nimelt mureks oli see, et kui peaksime edasi pääsema, siis ei saa meie Pärnu piirkondlikku vooru minna, kuhu me reglemendi järgi kuulume. Oleme samal ajal rühmadega Krakovis festivalil. Ausalt öelda ei osanud ette ka näha, et üldse piirkondlikud uuesti ellu kutsutakse, sest paar aastat pole neid enam olnud. Noh ja vaheajal pole need kunagi varem olnud.  Palusin neil kaaluda võimalust, et ehk saame minna Tartu eelvooru, sest see on ainuke, mis toimub sel ajal, kui oleme Eestis.

Hakkasin kohe asju ajama, et saada meeskonna otsust. Kirjutasin, helistasin ja kirjutasin veel.  Kirjadel ei saanud üldse vastust, kui helistasin, siis peakorraldaja ütles, et  esmaspäevaks on graafikud üleval, siis peaks kõik selge olema. Ma seletasin küll, et mul ju seisab kogu organiseerimine nende vastuse taga, et ei saa ju ma enne ka lapsevanematega rääkida, et kas üldse läheme, kui ma ei tea nende otsust. Kõik on seotud suurte rahadega ja ka paljude lastega.

Kui tulemused esmaspäeval tulid, siis saatsin kohe uue, alljärgneva kirja:

Tere!

Eelmisel nädalal saatsin Teile meie palvega kaks kirja ja helistasin härra peakorraldajale,

Siiski ei ole saanud Teilt vastust oma küsimusele, kas Hiiumaa võib tulla Tartu vooru või mitte!

Härra Mihkel ütles, et esmaspäevaks on graafikud üleval, selleks ajaks peab asi selge olema. Praeguste graafikute järgi oleme Pärnu nimekirjas. 

Kas see tähendab, et meid Tartusse ei lubata???

Palun selgesõnalist vastust!

Lugupidamisega

…

Millele sain lõpuks alljärgneva vastuse:

Tere Tiina,

paanikaks ei ole põhjust.

Hiiumaa trupid ei ole ainukesed, kes liikuda soovivad, seega me peame kõigepealt põhjalikult kaaluma, kas ja mis mahus graafikute muudatusi me saame teha.

Praeguse seisuga tundub, et suudame 5 Hiiumaa tantsu veel Tartu päeva mahutada, seega anname teile erandkorras loa Tartu piirkondlikul päeval esineda kõigi truppidega.

Parimaga,

Koolitants
"Tants fookuses"

…

Tänasin neid ja vabandasin oma kärsitust, seletades veel kord selle põhjuseid. Selleks hetkeks oli reisi alguseni jäänud alla kahe nädala ja ette rutates olin teinud hinnapäringu bussile ja välja kaubelnud ööbimise, juhuks, kui meil seda vaja läheb.

Nüüd aga oli vaja teada saada 58 lapsevanema seisukoht, kas üldse läheme, sest tegu mitte väikese summaga, mis maksta tuleb, et reis teostuda saaks. Saatsin kirja laiali ja palusin kahe päeva jooksul reageerida ja oma otsus teatada. Lisaks reisikorraldusele sõltus tulijate arvust ju ka see, kas tantse on vaja ümber teha või mitte.

Minu suureks rõõmuks reageerisid lapsevanemad väga kiiresti ja tõesti neljapäevaks oli mul laste nimekirjad pea-aegu koos. Jäid veel paar lahtist vastust, kuna see sõltus arsti otsusest. Saatjad olid ka olemas ja kuna buss oli suur ja kohti oli nata üle, siis pakkusin võimalust ka nii sama lapsevanematel kaasa tulla. Seda võimalust kasutati päris palju. 

Hakkasin reisi planeerima. Tihedaks läks meil see graafik. Kõigepealt märtsi algul Viljandi, siis kahe nädala pärast Tartu ja siis juba kahe päeva pärast I ja II ja III rühm Krakov. Tegus kuu see märtsi kuu.

Pean möönma, et ükski rühm pole varem nii noorelt ööbimisega sõidus käinud, kui pragune V rühm, kus tantsivad I klass ja koolieelikud ja neid on kokku 17. Ja ega minagi pole varem nii noortega väljas ööbinud. Ükskord on ikka esimene kord ja emmesid on ka palju kaasas, ehk koduigatsus ei tule kiusama. Soolalambi pakkisin ka kotti, et öötuli põlema panna.

I PÄEV – 17. MÄRTS 2012 – LAUPÄEV

Minul käis kodus meeletu pakkimine, sest kaasa tuli ju võtta kõiksugu kraami, mida üldse vaja võis minna: söök, rekvisiidid, kostüümidetailid, jook, rohud, veekannud, triikraud jne. Seda nodi ikka jagus ja auto suur pagasiruum sai täitsa täis.

15:20     kogunesime Pritsumaja parklasse. Jander tuli ka meiega koos, sest tema läks vaheajaks vanaema-vanaisa juurde. Buss tuli täpselt pooleks ja siis läks kiirelt pagasi peale laadimiseks. Suur ruum, mis selleks mõeldud, sai üpris kiiresti täis. Viimased pealetulijad võtsid enda asjad juba bussi sisse.

Lugesin kõik mitu korda üle ja sain arvu klappima, nii nagu olema pidi. Võisime sõita!

Pühalepa bussipeatusest tuli peale veel Maret ema ja isaga.

16:30     praam viis meid suurele maale. Praamis tekitati kohe poodi järjekord, sest kaasa antud taskuraha tahtis kulutamist. Sagimist jagus küllaga.

Sadamast võtsime suuna Oru poole Kose vallas. Enne veel võtsime aga Haapsalust peale Teele, kes juba mandril oli. Nüüd oli kogu kamp koos ja võisime rahulikult ööbimiskohta sõita. Puudu olid veel vaid Emma ja Kreete V rühmast, kes juba vanematega Tartus olid.

Bussisõit möödus vahejuhtumiteta ja juba…

19:50     olimegi Oru koolimaja ees. Triin, Jandra-Lisetti ja Jander-Ericu tädi oli meile vastu tulnud ja näitas kõik vajaliku kätte. Saime oma käsutusse saali ja kõrvaltoa. Piisavalt ruumi, et igaüks leiaks platsikese küliti visata. II rühm sai endale selle kõrvaltoa, kuhu ka mina ennast seina äärde mahutasin. Saatsin Jander-Ericu tädi Triinuga vanaema-vanaisa juurde ning asusin ise asjatama.

Tarisime bussi tühjaks ja paigutasime asjad seinte äärde. Lahti ei lubanud ma veel asju pakkida, kuna tahtsin kõikide rühmadega korra tantsud läbi tantsida. Istusime korra ka kõik koos maha, et vajalikud asjad läbi rääkida ja Angeelikale sünnipäevalaulu laulda, sest tal oli täna sünnipäev ja sai 15.

Tegime trenni ära, mispeale suureks madratsite pumpamiseks läks. Igalt poolt kostus kotilukkude kärinat. Nõuti veekeedu kanne ja teed ja prügikasti ja … Täis õhtune melu. Hakati endale õhtusööki valmistama. Igaüks oli endale vajaliku tegevuse leidnud ja kõik olid tarvilikud asjad kätte saanud, võtsin aja korraks maha ja majast välja lipsata, et ämmale-äiale tere öelda. Nad elavad mõnesaja meetri kaugusel.

Kui tagasi tulin oli möll täies hoos. Fuajees mängiti twisterit. Siis veel mingit väga lärmakat mängu mängiti, ei usu, et nad isegi aru täpselt said, mis mäng see selline oli. Suuremad ja väiksemad läbisegi. Tundus, et kõigil oli lõbus ja tore. Nukrutsejaid polnud näha. Olime kokku leppinud, et kell 23 on öörahu. Hakkasin siis tasapisi poole paiku pesema saatma ja rahulikumatele mängudele oma madratsil ärgitama.

23:00     kustutasin suures saalis tule, mille asendasin soolalambiga. II rühmale andsin mõned minutid valgust rohkem, aga siis kustutasin ka nende tule. Oma pool tunnikest valvamist ja oli vaikus majas. Öö oli saabunud ilma draamade ja koduigatsus pisarateta. Kõik olid nii tublid!

II PÄEV – 18. MÄRTS 2012 – PÜHAPÄEV

7:00       äratas kell, minu oma. Ajasin end madratsil istuma, tõmbasin suure kärinaga magamiskotilukud lahti ja ronisin välja. Algas äratusprotseduur. Suuremalt osalt lõid kõik silmad kiirelt lahti ja hakkasid toimetama. Lõpuks oli ainuke, kes ei suutnud ärgata Jandra-Lisett. Teda tuli ikka mitu korda äratamas käia, enne kui õnneks läks.

Hommikusöögiks katsime laua alla fuajeesse. Kolm kannu hakkasid vett soojendama, et kõigi sooja joogi vajadust rahuldada. Menüüs olid Mia-Marleeni ema küpsetatud viineripirukad ning hommikusöögihelbed jogurti või piimaga. Soojajoogi valikus oli tee ja kakao. Igaüks leidis endale midagi kõhusoppi. Kogu toiming läks rahulikult ja kui kõht täis, siis mindi pesema ja pakkima.

8:30       olime valmis lahkuma. Proovisime endast maha jätta korras ruumid, nii et poleks piinlik maja üle anda. Igaüks pidi enda nurgakese ära koristama. Kooli tuli meie käest vastu võtma direktriss isiklikult. Jätsime mälestuseks ka väikese meene ja saime lahke loa vajadusel teine kordki nende poole abi saamiseks pöörduda.

Algas sõit Tartu poole, ilma igasugu vahepeatusteta. Korraldasin bussis juba vaikselt lõunasöögi asju. Jagasin korraldusi ja lapsi, kes kellega kuhu ja millal. Pidime rühmade kaupa söömas käima. Kuna IV ja II rühmal oli vaba aeg samal ajal, siis said nemad koos minna. Sandra ema võttis II rühma toitmise enda peale.

10:20     olimegi Tartus. Bussi jätsime Vanemuise teatri kõrvale tänava äärde seisma. Juba teatri ukse juures ootasid meid Kreete perega ja Emma emaga, kes olid ise kohale tulnud. Tegin kiire käigu majja, et teada saada, kuhu me minema peame. Lisaks oli vaja meid ka ära registreerida ning muusikad  korraldajate kätte anda. Kõik need toimingud tehtud, kutsusin oma suure väe sisse, kes igaüks templi käele said, et ikka asi kindel oleks. Mööda kitsaid koridore ja treppe seigeldes, jõudsime V korrusel asuva garderoobi juurde, mis meile eraldatud oli. See oli väike klaveriklass, kus liikumiseks enam ruumi ei jäänud, kui kõik sees olid. Seega korraldasime kohe asja nii, et osad üleriides sättisime ukse taha oleva trepi käsipuudele. Suured kohvrid vajaliku varustusega jäid kohe heaga ukse taha trepimademele. Hetkel oli aega ainult nii palju, et tüdrukud jõuaksid kiirelt prooviriided selga, vahendid kaasa ja lavaproovi. Meie proov oli jäetud viimaseks, et me ikka kohale jõuaksime. Alustas IV rühm. Igale rühmale oli aega vaid tantsu jagu, nii et juhendada tuli tantsu ajal. Ära näidata keskjoon ja vahed jne. Jätkas V rühm. Nemad olid päris esimest korda Hiiumaalt väljas esinemas ja kohe nii suurel laval. Aga polnud hullu, nad said väga tublisti hakkama. Ära ei eksinud sellele suurele lavale keegi. Nüüd oli I ja II rühma kord. Nemad juba vanad kalad, aga omajagu juhendamist vajasid nemadki.

Peale proovi hakkasid IV ja V end kohe esinemiseks riidesse panema. II rühma ajasime garderoobist välja, et vähekenegi ruumi juurde teha. I rühm pidi ka ootama, enne kui riietuma minna said. Osad pisikesed kolisid oma asjadega ukse taha trepile. Seal oli õhku ja ruumi. Väiksed oli kärmed ja kui nemad valmis, siis hakkasid tegutsema I rühma neiud. Neil oli juba natuke rohkem tegemist. Make-up ja soengud. Krunnitöökoda hakkas tööle.

Märkamatult oli peale hakanud kontsert. Juba pidimegi IV rühmaga lava taga valmis olema. Nemad esitasid tantsu „Öö” ehk „Kuu unistus”. Olude sunnil oli nende rühma nimi Kiisud. Sagimist on lava taguses ruumis alati palju ja nii nüüdki. Jube palav oli ka. Lõpuks sai ootamine läbi ja meid lasti lava taha akside vahele. Ja kuulutatigi meid välja. Tüdrukud läksid lavale ja võtsid algusasendi sisse. Siis tuli lavale õhtujuht ja kutsus enda juurde ühe tüdruku eelmisest rühmast, kellel oli sünnipäev. Nii siis meie tüdrukute taustal toimus õnnitlustseremoonia ja talle lauldi sünnipäevalaulu. Nüüd aga oli tõesti IV rühma kord oma oskusi näidata. Nii palju, kui ma kõrvalt nägin, siis läks üsna hästi. Olime enne tantsu veidike ümber teinud, kuna kõik tüdrukud ei saanud kaasa tulla. Aga välja kukkus kõik toredasti.

V rühm oli kontserti saalist jälginud. Läksin neid otsime, kui olin IV ja II rühma saatjatega sööma saatnud. Mõtlesin siis minna V rühma juurde istuma, aga saali ma ei jõudnudki, kuna nad olid juba saalist väljas. Mariettel oli natuke paha hakanud ja nad tulid kõik välja. Nagu nii oli varsti vaja lavale minna. Istusime siis veidike fuajees ja tegime pilti, kuni oli aeg ootepositsioon sisse võtta. V rühm kandis nime Minnid-Mannid ja astusid lavale tantsuga „Heliredel”. Ootamist palju polnud ja juba me saimegi kardinate vahele, et siis juba muusika esimeste löökidega lavale keerutada. Tublid olid meie pisikesed. Said oma etteastega väga vapralt ja ilusti hakkama. Lava läks pimedaks ja nende töö oli tänaseks tehtud. Ees ootas söömine Mc Donaldsis, kuhu nad peale kostüümivahetust ka kohe suundusid.

Üleval ootasid oma järge I rühma tüdrukud, kes olid oma sättimise lõpetanud. Kui väikesed üles jõudsid, läks lahti suur sagimine, et omi riideid üles leida. Kellel olid sokid kadunud, kellel kõik riided ja kotid teadmata kohas. Soki mure sai lahendatud sellega, et laenati teise tüdruku villaseid sokke, et saaks vähemasti söömas ära käia. Ja lõpuks ilmusid need täitsa kadunud kotid ja riided ka kõik välja, nii et keegi ei pidanud selle pärast söögireisist maha jääma. Mina aga küll, sest järgmine rühm oli vaja lavale saata. Andsin tellimuse sisse ja palusin endale lõunasöögi teatrisse tuua.

13:15     järg oli I rühma käes. „Kes nad on?”. Ma ei tea mis juhtus. Lava läks pimedaks ja plikad lavale ei lähe. Hüüdsin mitu korda, et minge lavale, aga ei midagi. Lõpuks keegi vastas, et mida?!. Ma juba täitsa närvis, et minge lavale. Noh ja siis oligi nii, et nad ei jõudnud end veel paika panna, kui muusika ja tuled juba peale läksid. Kogu alguse äpardumine muutis kogu esituse rabedaks. Ega see just väga halb polnud, aga kuna nägin neid trennisaalis ja seda, milleks nad tegelikult võimelised on, siis rahule jääda ei saanud. See kurvastas mind natuke. Aga seekord siis sedasi. Noh ja siis need mornid näod, see oli küll andestamatu. Nii tõsiselt ei saa mitte kuidagi kellegi meelt lahutada, aga millegipärast on maailma kaks kõige raskemat asja naeratamine tantsu ajal ja vaikselt olemine.

Töö tehtud aeg sööma minna. II rühm oli tagasi ja sättis end esinemiseks valmis. Garderoob oli ainult nende päralt. Väikesed olid oma kostüümid ja muu nodi kõik bussi ära viinud, enne kui sööma läksid. Ja nüüd, kui nad teatris tagasi olid, siis saatsin nad saali kontserti vaatama. Minu söök jõudis ka kohale ja võtsin esimest korda Tartusse saabumise hetkest alates istet, et kiirelt Caesari salat alla kugistada.

15:00     lavale astus Tt-stuudio II rühm tantsuga „Hunt Kriimsilma 7 ametit”. Seda sain ma saalist vaadata. Mõnusat muhelust kostus saalist sel hetkel kui jänesed lavale hiilisid. Kogu esitus oli täitsa vaadeldav. Isegi natuke emotsioone oli nägudel näha. Ülejäänud kontserdi, mida oli jäänud veel pool tundi, istusime saalis ja vaatasime. Oli väga toredaid ja tehnilisi numbreid, vahvaid ideid ja säravaid kostüüme.

15:35     algas lõpetamine, mis siis seisnes selles, et anti kätte paar eripreemiat ja oligi kõik. Meile ei pudenenud küll midagi, aga kokkuvõttes olid meil head esitused. Vähemasti minu meelest. Lapsed olid tublid ja said ühe kogemuse võtta taas rikkamaks. Igal juhul tasus sõit ennast ära, et ennast kord proovile panna ja teisi vaadata.

16:00     istusime juba bussis, et alustada sõitu kodu poole. Kuna praamini oli aega omajagu, siis tegime kõrvalepõike Lõuna ostukeskusesse. V rühma piigasid oli jäänud meil taas kord vähemaks, kuna Kreete ja Emma läksid vanematega koos ära ja Anni-Mari vanaisaga. Jäänud oli täpselt nii, et iga ema sai endale käe otsa kaks väikest. Jandra, minu oma laps oli pahur, et tema pidi minuga koos käima. Ta oleks hea meelega IV rühma tüdrukute sabas lonkinud. Aga vaba aega oli meil poes tund aega. Igaüks tormas oma suunda, sest ikka poes käik on ju väga tähtis asi.

17:30     olime bussis tagasi. Üks seltskond II rühma loomulikult hilines. Neil tahab see natuke aegajalt kombeks olla. Vahel võib ju andeks anda, aga kui see krooniliseks muutub ja vaja kellaajaliselt kuskile jõuda nagu näiteks praamile, siis pole see enam sugugi lõbus ja õpetaja muutub pahuraks, hakates sõnu peale lugema. Sõit läks lahti. Raplas panime ühe väikese neiukese maha, kellel vanaema vastu tuli. Vahepeatuse tegime Märjamaa bensiinijaamas, et WC-s käija. Seisime seal oma 45 minutit, kuni kõik käidud said, kellel soovi oli.

22:00     jõudsime sadamasse. Praamis oli peale meie ikka veel mõningad hilised sõitjad. Lapsed olid juba üle väsinud. Mõned olid koos emmedega bussi magama jäänud. Mina üritasin oma last sadamas üles äratada. Lõpuks sain ikka nii palju ärkvele, et suutis ise trepist üles minna. Nii kui laua äärde istus, pani pea kätele ja magas edasi. Teised sagisid ümberringi, aga tema ei teinud kuulmagi. Laste mängunurk sai hõivatud IV rühma tüdrukute poolt. Nendel jagus energiat veel küllaga.

00:30     sai meie reis läbi Jetoili parklas, mis oli autosid täis. Kõik ootasid oma võsukesi, mõned neist olid ju päris esimest korda kodust eemal ilma ema-isata! Aga kõik olid väga tublid ja vaprad ning meie reis õnnestus suurepäraselt! Aitäh Teile kallid lapsed ja loomulikult emad-isad, kes abistamas olid ja ka need, kes oma silmaterad minu hoolde usaldasid!

Järgmiste sõitudeni!