II PÄEV – 18. MÄRTS 2012 – PÜHAPÄEV

7:00       äratas kell, minu oma. Ajasin end madratsil istuma, tõmbasin suure kärinaga magamiskotilukud lahti ja ronisin välja. Algas äratusprotseduur. Suuremalt osalt lõid kõik silmad kiirelt lahti ja hakkasid toimetama. Lõpuks oli ainuke, kes ei suutnud ärgata Jandra-Lisett. Teda tuli ikka mitu korda äratamas käia, enne kui õnneks läks.

Hommikusöögiks katsime laua alla fuajeesse. Kolm kannu hakkasid vett soojendama, et kõigi sooja joogi vajadust rahuldada. Menüüs olid Mia-Marleeni ema küpsetatud viineripirukad ning hommikusöögihelbed jogurti või piimaga. Soojajoogi valikus oli tee ja kakao. Igaüks leidis endale midagi kõhusoppi. Kogu toiming läks rahulikult ja kui kõht täis, siis mindi pesema ja pakkima.

8:30       olime valmis lahkuma. Proovisime endast maha jätta korras ruumid, nii et poleks piinlik maja üle anda. Igaüks pidi enda nurgakese ära koristama. Kooli tuli meie käest vastu võtma direktriss isiklikult. Jätsime mälestuseks ka väikese meene ja saime lahke loa vajadusel teine kordki nende poole abi saamiseks pöörduda.

Algas sõit Tartu poole, ilma igasugu vahepeatusteta. Korraldasin bussis juba vaikselt lõunasöögi asju. Jagasin korraldusi ja lapsi, kes kellega kuhu ja millal. Pidime rühmade kaupa söömas käima. Kuna IV ja II rühmal oli vaba aeg samal ajal, siis said nemad koos minna. Sandra ema võttis II rühma toitmise enda peale.

10:20     olimegi Tartus. Bussi jätsime Vanemuise teatri kõrvale tänava äärde seisma. Juba teatri ukse juures ootasid meid Kreete perega ja Emma emaga, kes olid ise kohale tulnud. Tegin kiire käigu majja, et teada saada, kuhu me minema peame. Lisaks oli vaja meid ka ära registreerida ning muusikad  korraldajate kätte anda. Kõik need toimingud tehtud, kutsusin oma suure väe sisse, kes igaüks templi käele said, et ikka asi kindel oleks. Mööda kitsaid koridore ja treppe seigeldes, jõudsime V korrusel asuva garderoobi juurde, mis meile eraldatud oli. See oli väike klaveriklass, kus liikumiseks enam ruumi ei jäänud, kui kõik sees olid. Seega korraldasime kohe asja nii, et osad üleriides sättisime ukse taha oleva trepi käsipuudele. Suured kohvrid vajaliku varustusega jäid kohe heaga ukse taha trepimademele. Hetkel oli aega ainult nii palju, et tüdrukud jõuaksid kiirelt prooviriided selga, vahendid kaasa ja lavaproovi. Meie proov oli jäetud viimaseks, et me ikka kohale jõuaksime. Alustas IV rühm. Igale rühmale oli aega vaid tantsu jagu, nii et juhendada tuli tantsu ajal. Ära näidata keskjoon ja vahed jne. Jätkas V rühm. Nemad olid päris esimest korda Hiiumaalt väljas esinemas ja kohe nii suurel laval. Aga polnud hullu, nad said väga tublisti hakkama. Ära ei eksinud sellele suurele lavale keegi. Nüüd oli I ja II rühma kord. Nemad juba vanad kalad, aga omajagu juhendamist vajasid nemadki.

Peale proovi hakkasid IV ja V end kohe esinemiseks riidesse panema. II rühma ajasime garderoobist välja, et vähekenegi ruumi juurde teha. I rühm pidi ka ootama, enne kui riietuma minna said. Osad pisikesed kolisid oma asjadega ukse taha trepile. Seal oli õhku ja ruumi. Väiksed oli kärmed ja kui nemad valmis, siis hakkasid tegutsema I rühma neiud. Neil oli juba natuke rohkem tegemist. Make-up ja soengud. Krunnitöökoda hakkas tööle.

Märkamatult oli peale hakanud kontsert. Juba pidimegi IV rühmaga lava taga valmis olema. Nemad esitasid tantsu „Öö” ehk „Kuu unistus”. Olude sunnil oli nende rühma nimi Kiisud. Sagimist on lava taguses ruumis alati palju ja nii nüüdki. Jube palav oli ka. Lõpuks sai ootamine läbi ja meid lasti lava taha akside vahele. Ja kuulutatigi meid välja. Tüdrukud läksid lavale ja võtsid algusasendi sisse. Siis tuli lavale õhtujuht ja kutsus enda juurde ühe tüdruku eelmisest rühmast, kellel oli sünnipäev. Nii siis meie tüdrukute taustal toimus õnnitlustseremoonia ja talle lauldi sünnipäevalaulu. Nüüd aga oli tõesti IV rühma kord oma oskusi näidata. Nii palju, kui ma kõrvalt nägin, siis läks üsna hästi. Olime enne tantsu veidike ümber teinud, kuna kõik tüdrukud ei saanud kaasa tulla. Aga välja kukkus kõik toredasti.

V rühm oli kontserti saalist jälginud. Läksin neid otsime, kui olin IV ja II rühma saatjatega sööma saatnud. Mõtlesin siis minna V rühma juurde istuma, aga saali ma ei jõudnudki, kuna nad olid juba saalist väljas. Mariettel oli natuke paha hakanud ja nad tulid kõik välja. Nagu nii oli varsti vaja lavale minna. Istusime siis veidike fuajees ja tegime pilti, kuni oli aeg ootepositsioon sisse võtta. V rühm kandis nime Minnid-Mannid ja astusid lavale tantsuga „Heliredel”. Ootamist palju polnud ja juba me saimegi kardinate vahele, et siis juba muusika esimeste löökidega lavale keerutada. Tublid olid meie pisikesed. Said oma etteastega väga vapralt ja ilusti hakkama. Lava läks pimedaks ja nende töö oli tänaseks tehtud. Ees ootas söömine Mc Donaldsis, kuhu nad peale kostüümivahetust ka kohe suundusid.

Üleval ootasid oma järge I rühma tüdrukud, kes olid oma sättimise lõpetanud. Kui väikesed üles jõudsid, läks lahti suur sagimine, et omi riideid üles leida. Kellel olid sokid kadunud, kellel kõik riided ja kotid teadmata kohas. Soki mure sai lahendatud sellega, et laenati teise tüdruku villaseid sokke, et saaks vähemasti söömas ära käia. Ja lõpuks ilmusid need täitsa kadunud kotid ja riided ka kõik välja, nii et keegi ei pidanud selle pärast söögireisist maha jääma. Mina aga küll, sest järgmine rühm oli vaja lavale saata. Andsin tellimuse sisse ja palusin endale lõunasöögi teatrisse tuua.

13:15     järg oli I rühma käes. „Kes nad on?”. Ma ei tea mis juhtus. Lava läks pimedaks ja plikad lavale ei lähe. Hüüdsin mitu korda, et minge lavale, aga ei midagi. Lõpuks keegi vastas, et mida?!. Ma juba täitsa närvis, et minge lavale. Noh ja siis oligi nii, et nad ei jõudnud end veel paika panna, kui muusika ja tuled juba peale läksid. Kogu alguse äpardumine muutis kogu esituse rabedaks. Ega see just väga halb polnud, aga kuna nägin neid trennisaalis ja seda, milleks nad tegelikult võimelised on, siis rahule jääda ei saanud. See kurvastas mind natuke. Aga seekord siis sedasi. Noh ja siis need mornid näod, see oli küll andestamatu. Nii tõsiselt ei saa mitte kuidagi kellegi meelt lahutada, aga millegipärast on maailma kaks kõige raskemat asja naeratamine tantsu ajal ja vaikselt olemine.

Töö tehtud aeg sööma minna. II rühm oli tagasi ja sättis end esinemiseks valmis. Garderoob oli ainult nende päralt. Väikesed olid oma kostüümid ja muu nodi kõik bussi ära viinud, enne kui sööma läksid. Ja nüüd, kui nad teatris tagasi olid, siis saatsin nad saali kontserti vaatama. Minu söök jõudis ka kohale ja võtsin esimest korda Tartusse saabumise hetkest alates istet, et kiirelt Caesari salat alla kugistada.

15:00     lavale astus Tt-stuudio II rühm tantsuga „Hunt Kriimsilma 7 ametit”. Seda sain ma saalist vaadata. Mõnusat muhelust kostus saalist sel hetkel kui jänesed lavale hiilisid. Kogu esitus oli täitsa vaadeldav. Isegi natuke emotsioone oli nägudel näha. Ülejäänud kontserdi, mida oli jäänud veel pool tundi, istusime saalis ja vaatasime. Oli väga toredaid ja tehnilisi numbreid, vahvaid ideid ja säravaid kostüüme.

15:35     algas lõpetamine, mis siis seisnes selles, et anti kätte paar eripreemiat ja oligi kõik. Meile ei pudenenud küll midagi, aga kokkuvõttes olid meil head esitused. Vähemasti minu meelest. Lapsed olid tublid ja said ühe kogemuse võtta taas rikkamaks. Igal juhul tasus sõit ennast ära, et ennast kord proovile panna ja teisi vaadata.

16:00     istusime juba bussis, et alustada sõitu kodu poole. Kuna praamini oli aega omajagu, siis tegime kõrvalepõike Lõuna ostukeskusesse. V rühma piigasid oli jäänud meil taas kord vähemaks, kuna Kreete ja Emma läksid vanematega koos ära ja Anni-Mari vanaisaga. Jäänud oli täpselt nii, et iga ema sai endale käe otsa kaks väikest. Jandra, minu oma laps oli pahur, et tema pidi minuga koos käima. Ta oleks hea meelega IV rühma tüdrukute sabas lonkinud. Aga vaba aega oli meil poes tund aega. Igaüks tormas oma suunda, sest ikka poes käik on ju väga tähtis asi.

17:30     olime bussis tagasi. Üks seltskond II rühma loomulikult hilines. Neil tahab see natuke aegajalt kombeks olla. Vahel võib ju andeks anda, aga kui see krooniliseks muutub ja vaja kellaajaliselt kuskile jõuda nagu näiteks praamile, siis pole see enam sugugi lõbus ja õpetaja muutub pahuraks, hakates sõnu peale lugema. Sõit läks lahti. Raplas panime ühe väikese neiukese maha, kellel vanaema vastu tuli. Vahepeatuse tegime Märjamaa bensiinijaamas, et WC-s käija. Seisime seal oma 45 minutit, kuni kõik käidud said, kellel soovi oli.

22:00     jõudsime sadamasse. Praamis oli peale meie ikka veel mõningad hilised sõitjad. Lapsed olid juba üle väsinud. Mõned olid koos emmedega bussi magama jäänud. Mina üritasin oma last sadamas üles äratada. Lõpuks sain ikka nii palju ärkvele, et suutis ise trepist üles minna. Nii kui laua äärde istus, pani pea kätele ja magas edasi. Teised sagisid ümberringi, aga tema ei teinud kuulmagi. Laste mängunurk sai hõivatud IV rühma tüdrukute poolt. Nendel jagus energiat veel küllaga.

00:30     sai meie reis läbi Jetoili parklas, mis oli autosid täis. Kõik ootasid oma võsukesi, mõned neist olid ju päris esimest korda kodust eemal ilma ema-isata! Aga kõik olid väga tublid ja vaprad ning meie reis õnnestus suurepäraselt! Aitäh Teile kallid lapsed ja loomulikult emad-isad, kes abistamas olid ja ka need, kes oma silmaterad minu hoolde usaldasid!

Järgmiste sõitudeni!